Kes mõtles välja tõmbluku ja Coca-Cola pudeli?

Sandström tutvustas oma uuringut suve lõpus Stockholmis toimunud leiutajate ja innovaatorite esimesel rahvusvahelisel kongressil.

Sandström valis oma uuringusse sada läbi aegade murrangulisimat Rootsi päritolu avastust ja uuendust ning uuris, kuidas nendeni jõuti. Kas need on sündinud olemasolevate ettevõtete töötajate ettepanekutest, omaette nokitsevate leiutajate tegevusest või ülikoolides tehtava teadustöö tulemusel. Saja uuenduse peale kokku jagunesid proportsioonid vastavalt 47%, 33% ja 20%.

Kunstneer ja turvavöö

Valimis olid leiutised ja uuendused jaotatud nelja valdkonda – meditsiin ja tervishoid, tarbekaubad, tööstus- ja ehitusseadmed, ning IT ja telekommunikatsioon. Rootsist on pärit näiteks respiraator, hambaravis kasutatav titaankruvi, kunstneer, nikotiini sisaldav närimiskummi, 1990. aastatel üks suurema müügikäibega ravimeid Losec, süsihappegaasiga mineraalvesi, raamiga seljakott, tõmblukk, piimapulber, Coca-Cola pudel, koorelahutaja, auruturbiin, kuullaager, elektrikeevitus, tornkraana, kolme kinnituskohaga turvavöö, telefonitoru, mobiilside NMT ja GSM, Bluetooth, Skype, Spotify.

Valdkonniti vaadates ilmnes, et meditsiinis ja tervishoius oli uuenduste taga väga suur ülikoolide ja teadusasutuste roll, üksiküritajate panus aga üsna olematu, sest vaja on ulatuslikku kompetentsi. Samas tarbekaupade jaotuses andsid tooni üksiküritajad, kuna olles ise tarbija, osatakse ära tunda turu vajadusi. Tööstus- ja ehitusseadmete alal oli ülikoolide roll väga väike, sest suur osa uuendustest puudutas tootmisprotsessi või toote parendusi. Või olemasolevate teadmiste kasutamist – näiteks koorelahutaja loomisel pandi kokku mehaanika ja tsentrifugaaljõu seadused. Ka infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni alal on 90% innovatsioonist tulnud ettevõtjatelt ja leiutajatelt – siingi on paljude uuenduste aluseks juba olemasolevad teadmised.

Akadeemiku toode on teadmine

Sandströmi sõnul on oluline vahet teha teadusuuringutel, leiutistel ja innovatsioonil. Kui need kõik ühte patta panna, siis innovatsioonipoliitika hägustub. Sest tegemist on eri rollidega, mis eeldavad erinevaid oskusi.

Sandström joonistab vahed välja järgmiselt. Teadusuuringutes muudetakse raha uueks teadmiseks, kuid see ei tähenda veel toodet, mida saab müüa. Selline toode tekib innovatsiooni tagajärjel – võetakse olemasolev teadmine ja tehakse see rahaks. Niisamuti ei ole leiutis veel valmis toode, vaid eelkõige kontseptsioon. Toode saab sellest järgmisel astmel, kui innovatsiooniprotsessis kontseptsioon rahaks tehakse.

Tehnoloogia uuenemine ja vahetumine on normaalne protsess ja tänapäeva maailma iseloomustab pigem kiire muutumine kui stabiilsus.  Probleem tekib aga siis, kui vana kaob kiiremini eest, kui uus peale tuleb ja uued töökohad loob. Just sel põhjusel räägitakse järjest enam innovatsiooni ja ettevõtlikkuse vajadusest. Sandströmi uuringust ilmnes, et eriti viimastel aastakümnetel on uuendustes kasvanud n-ö üksiküritajate tähtsus.

Sandström möönab, et tema valim on põhjapanevateks järeldusteks väike. Kuid tema soovitus on, et innovatsioonipoliitikat võiks rohkem kujundada reaalse elu baasilt. Eelkõige sünnib innovatsioon ettevõtetes ja ettevõtlike inimeste tegutsemisest.